h1

Laupäeval, 21 mail toimus Heitjate Seeriavõistluse avaetapp

05/23/2016

Odaviskes avasin hooaja tagasihoidliku tulemusega  40,56, mis andis 2.koha. Aga sees olin tõesti vihane, sest tehnika ja hoojooks ei klappinud üldse, nii nagu treeningul ajal. Lihtsalt mõtlesin, mis minuga juhtus. Eesmärgiks oli 42-43 meetrine tulemus, see jäi kahjuks saavutamata. Harjutan edasi ja parandan tulemused ära ka. 🙂 Järgmised võistlused on mul ees juba varsti.

5.Juunil toimub jälle Heitjate Seeriavõistluse II etapp Audentese staadionil.

Advertisements
h1

Jalg paranemine :)

02/24/2014

Esimesel päeval ( 6.jaanuaril.2014) käisin füsioterapeudi juures ning Füsioterapeut naine oli tore inimene.   Sain temalt mitmeid nõuandeid ja näpunäiteid, mida võimlen ja harjutan jalale.  Harjutada oli raske, sest jalg ei venita hästi., Nagu jäi lühamaks, läks koguaeg valu, kui tegin venitama. jätsin pooleli, kui valu tuli. Püüdsin valutult edasi tegema harjutusi. Sain vähemalt targemaks!

2 nädala jooksul trennin MyFitnessis, kus on palju asju, millega saan jalale eriharjutusi teha ja jõusaalis tegemas, sõitsin ratast ja ka sõudsin vahel.  Samuti käisin ujumas.
Ujumisel oli alguses imelik  ja jalg ei läinud aktiivselt hästi. Natuke aega pärast sain üle. Ujusin 400-800m. Väga Väga oli mõnus.  Kogu aeg pärast ujumas käimist oli hea kõndida. Ei mingi valu, kuid nauding! 🙂 Kuid mõjub!!!!

2 nädalat möödas (20.01.2014) läksin jälle füsioterapeudi juurde ja lootsin, et sealt saan positiivsuse vastuse, siiski sain positiivse vastuse….Füsioterapeut ütles, et oli mu jala paranemisega väga rahul.  Järgmisel korral andis mulle uusi eriharjutusi, kus on palju kummiharjutusi teha.

2 nädalat pärast vaatame eks, kuidas jalg kulgeb. Kui läheks paremaks, siis alustame proovi hüpata ja joosta jne.

Alati usun endasse, et jalg läheb veel paremaks. Võiks öelda, et naasen veebruarikuu keskmises või lõpus jooksmisele 🙂

h1

Vabadus maitseb hästi

01/02/2014

2013-12-30 16.12.22-230. detsembril sai täis … 39 päeva operatsioonist ja kipsipanekust. Hommikul asusin teele Ortopeedia Arstide juurde, seal võeti kips maha mul. Kipsi mahavõtmine oli lihtne ja huvitav protseduur. Kui jalg kipsist vabanes, oli vaatepilt parem. Haava peal oli palju koorikut. Medõde ütles, et las see tuleb ise ära. Samuti ehmatasin, et jalal oli palju karvu 😀 . Turses väga ei olnud. Liigutada sain ka mõõdukalt hüppeliigest. Aga liigutada oli imelik nagu tundmatu.

2013-12-16 10.59.53

Uskumatu, et enne aastavahetust sain lõpuks kipsist lahti. Nagu hüvasti 2013 😀

See jala osa, mis kipsi all 39 päeva oli, sai kodus korraliku pesupäeva. Hais meenutas kuiv peldikut. 😀

Esimesed sammud kipsita olid üliimelikud. Medõde soovitas mul jätkata karkude kasutamist ainult väljas, sest väljas pinnal on ebatasane ega ei tohi jalale 100% toetuda. Peab ettevaatlikult jätkama edasi kuni füsioteraapias käin.

Aga käin praegu longates, üle kanna jalga maha panna ei saa, ainult päkatallale. Liikumise kiirus on ikka aeglasem, kui tervete jalgadega kõndides.

2013-12-30 22.22.00_1Veel ehmatasin säärte pärast, nagu nägin esimest korda seda.. Sääred olid erinevad, terve jala säärel on tugev lihas aga haige jala lihas on nagu tühi lihas ja peenikesem kui teine jalg.  Loomulikult 6 nädalat kipsiga  ei saanud midagi teha ja lihas kärbus kokku. 😦

4 päeva möödas kipsi maha võtmisest ehk täna 2.jaan.2014 saan üldselt nüüd aru, mida pean tegema liikudes jalale,  tasub proovida jala toetuda aga 100% üle kanna astuda ei julge veel. Aga liigun päka peal ilma karkudeta ringi

Püüan edasi edasi edasi…

Vihkan üht asja, et hommikuti on jalg kange aga selle eest õnneks turses ei ole. Kindlasti uurin täpselt füsioterapeudilt , kes teab kõike, mida teha 🙂

Päeva jooksul läheb jalg ikka tasapisi paremaks, saab veidi kiiremini juba liikuda.

6. jaanuaril lähen füsioterapeudi juurde, kes harjutustega üritab mu hüppeliigese liikuvust taastada ja jõudu tagasi tuua.  Ootan füsioterapuedilt anda juhiseid, mis harjutusi teen jalale. OOTAN OOTAN VÄGA.

Kui seal ühel hetkel edukalt hakkama saan, liigun edasi basseini, kus vees olles saab ka raskemaid harjutusi lisada.

Juba ootan väga, millal saan tagasi jooksmise juurde naasta.

Preagu haav on ilus ja arm jääb igaveseks 2014-01-02 19.33.12

2013 aasta kokkuvõtteks oli minu elus, spordis ja muudes kõik hästi 🙂 Ja loodan, et 2014 aastal tuleb veel parem ja rohkem positiivsem.

Soovin lugejatele, UUEL AASTAL ÕNNE, EDU, PÕNEVAID ja SIRGEID RADU! RÕÕMSAT UUT AASTAT! 🙂 🙂

h1

Vigastus, operatsioon ja paranemine

12/04/2013

Oktoobrikuus käisin korralikult trennis, aga valu jalas häiris koguaeg mind. Püüdsin ravida jalga, millega võimalik aga valu ei kadunud ära. Otsustasin Dr.Mardna juurde pöörduda. 21.oktoobril käisin Tallinnas Dr.Mardna juures vastuvõtul, siis selgus, mis jalast saab.  Arsti sõnul oli mul vigastus ja vigastusel oli kannakõõluse limapauna  kasvanud luu, see tuleb achilles_bursitiseemaldada. 1 kuu pärast tuli minna lõikuslauale. Nõustusin kohe, sest kannatasin juba ca 2 aastat valu. 😦

Sain selle vigastuse, kui väänasin jala välja ja sellega olin ka kipsis 2005 aastal ja ka ülekoormuse. Pole mõtet jätkata valu kannatamist, sest ees on veel palju võistlusi.

Teadsin, et opijärgselt ootab mind ees 6-8 nädalat kipsi kandmist. Mõtlesin, kas saan hakkama 6-8 nädala kipsiga. Noh, pean saama. Peaasi, et jalg oleks terve! 🙂

Screen Shot 2013-12-04 at 10.49.48

20. novembri varahommikul oli minu jaoks viimane jooksutrenn Rootsis ümber järve, kus olin oma tööasjus. Samal päeval hiliõhtul jõudsin Eestisse ja magasin rahulikult. Järgmine päev toimus operatsioon.

Järgmisel varahommikul ärkasin 8.00, pidin haiglasse kellaks 9-ks jõudma. Pikutasin Magdaleena haigla kolmanda korruse palatis ja ootasin opile viimist.

Ootasin, ootasin…Narkoosiarst astus sisse ja küsis, Kas soovin täisnarkoosi või seljasüsti. Mõtlesin natuke aega, siis valisin narkoosi. Ma ei tahtnud seljasüsti. Tunne oli imelik, kui varsti viiakse opile. Hiljem sain teada, et opi aega lükatakse  edasi, öeldi, et minu op algab kell 13. Kuid tegelikult minu aeg kell 9-10.  Dr.Mardna oli hõivatud ootamatu operatsooniga.

Ootasin ikka ja vaatasin telerit. Telerikanalid olid jubedalt igavad. Kuid olin igavalt üksi palatis kuni sisse astusid õed ja lõpuks viisid mind pikutades opisaali. Enne opisaali jõudmist mõtlesin, et äkki arst teeb valele jalale lõikuse aga püüdsin sellele mitte mõelda. Olin voodis pikali. Opisaalis olnud õde küsis esimese asjana, kas seda jalga lõigatakse ja sain  kohe vastata, et ärge lõigake vale jalga. Õde naeris. Enesetunne oli ärev. Siis süstiti ebameeldivalt käe sisse narkoosi. Natuke aega hiljem silmad hakkasid uniseks jääma ja jäin magama.  Arstid kandsid mind opilauale ning olin opilaual kõhuli. Op võttis aega 28 minutit. Peale seda viidi mind opijärgsesse väga suurde palatisse, kus olin kahe meditsiinitöötaja hoole all. Seal pidin ärkama ja köhisin ebameeldivalt koguaeg ja ka kurguvalu oli tekkinud. Öeldi, et see läheb üle 2 päeva pärast. Narkoosiarst tuli ja küsis, kuidas enesetunne on. Ütlesin, et enesetunne on ok, aga uimane.

esimenekips

Viidi mind teise tavalisesse palatisse. Puhkasin seal natuke aega ja Dr.Mardna astus sisse ja kirjutas mulle, et lõikus läks hästi  ja andis minu haigusloo, mida arstid lõikusel tegid.

Tavalist kipsi pean peal hoidma kuni 2.detsembrini ja siis võetakse niidid välja ja pannakse asemele kergem plastikips. Sellega pidi juba käia saama ja isegi autoga võib sõita.

Õde astus sisse ja kontrollis mind vererõhku ja kraadis mind. Kõik olid korras. Öeldi, et võin minna koju. Saatsin emale smsi, kes tuli koos isaga ja võttis  mind vastu õhtul kell ca poole viis ja saatsid haiglast  mind koju. Kohe koju jõudes hakkasin sööma, olin väga näljane 🙂

Ees oli väga ränk tee, 3 päeva olin voodireziimil ning oli väga suur valu. Öösiti ei saanud korralikult magada. Ja võtsin ka Ibumetini 600 mg 3 korda päevas.

kolmaskips

25.novembril esmaspäeval käisin Dr.Mardna vastuvõtul ja vaadati kuidas haavaõmblus on. Puhastati haava ja seoti uuesti kinni. Viskasin ikka uudishimust pilgu, et milline jalg välja näeb. L kujuline arm on, kus niidid on veel sees. Dr.Mardna sõnul oli haav ilus, mingeid probleeme ei olnud. Räägiti, et eemaldati  limapauna ja kasvanud luu, lõikus läks hästi. Arsti prognoos oli, et 2 kuu pärast saan normaalselt joosta. 7 päeva veel niitide väljavõtmiseni.

Jalg läks paremaks, pikutades ei valutanud enam üldse. Samas see kips oli ikka päris jube asi. Kips on pandud, et hüppeliigesest ei saaks mingit liikumist toimuma. See ajas mind närvi. Aga saan hakkama, kuna olen ennegi kipsis olnud 2005 aastal.

Olin voodireziimil kokku 5 päeva ja hakkas kõrini saama. Tundsin meeletult puudust trennist, igasugusest füüsilisest pingutusest. Selle nädala jooksul kodus alustasin ülakeha trenni tegemisega. Ootan väga 2. detsembrit, et niidid välja võetakse ja plastikipsi saaksin. Kohe peale seda sean ka sammud jõusaali poole ja hakkan tegema trenni nii palju, kui saan.

29. novembril oli ortopeedide arstide juures sidumine, vana side võeti ära, haav puhastatati ja uus side läks peale. 3 päeva veel niitide väljavõtmiseni.

2. detsembril esmaspäeval eemaldatati niidid ja see vastik kips visati minema, olin  seda päeva 11 päeva oodanud. Pandi punane plastikkips (nagu jõulude oma), OLEN PÄKAPIKUSUSSIS 🙂 Tundsin natuke ebamugavust uue kipsiga, aga eks harjun sellega.  Arsti sõnul tohtisin hakata jalale vaikselt toetuma. Aga ma ei julgenud.nelikips

Lõpuks sain korralikult magada, Jalg ei valuta enam, ka seistes mitte. See on päris mõnus tunne. Proovisin karkudega väljas, et panin peaaegu igal sammul ka parema jala maha õrnalt. Haigele jalale veel kogu keha raskusega toetuda ei saa. Hetkel ei kujuta ette, et saaksin selle kipsiga käia ka karke kasutamata. Täna käisin üksi esimest korda niisama väljas ka, tegin autoga proovisõitu. Sain sõita. Rõõm oli meeletu. Gaasi vajutada oli ebamugav. Sain kodu-trenn–kodu sõidurõõmu nautida.

3.detsembri päeval RAMi fitnessi jõusaalis tegin ülakeha trenni. Peale trenni oli tunne fantastiline! 🙂 Jälle homme lähen trenni, kummiharjutusi jalale tegema.

16.detsembril lähen jälle arstile ja vaadatakse, kuidas paranemine on. Ootan väga, et saan kipsist lahti selle kuu lõpus 🙂

h1

Laupäeval, 24.augustil toimus heitjate seeriavõistluse neljas etapp

08/24/2013

odaOlümpiast on nüüd veidi aega möödas. Peale OM ma puhkasin ühe nädala. Siis alustasin uuesti trennidega. Otsustasin proovida osaleda heitjate seeriavõistluse neljandas etapis oda viskega.  Parimaks tulemuseks oli 40.26 meetrit. Õlg oli natuke valulik ja kange. Arvan, et põhjus võib ka selles olla, et ma pole teinud jõusaalis jõutrenni. Aga siiski on tulemus enam vähe hea ja stabiilne. Võimalik, et võistlen veel 4. septembril oda viskega. Eks aeg näitab. 🙂

h1

Kurtide olümpiamängude medaliomanik saab Riigi valitsuselt ja Tallinna linnavalitsuselt preemia

08/15/2013

DSC_5133Vabariigi valitsus otsustas oma istungil premeerida 2013. aasta kurtide olümpiamängude medalivõitjaid ja nende treenereid. Olenko võitis hõbemedali seitsmevõistluses ja pronksmedali odaviskes. Valitsus premeeris teda 11025 euroga ning tema treenerit Timo Tõnismad 5513 euroga.

Eesti Paraolümpiakomitee presidendi Urmas Paeti sõnul läksid kurtide olümpiamängud Eestile hästi ning kõrged kohad pälvinud sportlased on hea eeskuju ka kõigile teistele nii tippsportlastele kui ka harrastajatele.

Tallinna-LV-14-08-13Tallinna linnavalitsus eraldas olümpiamedalisti Kairit Olenko ja tema treeneri premeerimiseks reservfondist kokku 5000 eurot. Linnavalitsuse korralduse eelnõu kohaselt reservfondist Tallinna Spordi- ja Noorsooametile eraldatav preemiaraha jaguneb järgmiselt – Kairit Olenkole 3500 eurot ja tema treenerile Timo Tõnismale 1500 eurot.

„Tallinna linna jaoks oli oluline toetada sportlaste osalemist kurtide olümpiamängudel. Nüüd on meil rõõm anda oma panus mitmekordse olümpiavõitja, maailma- ja Euroopa meistri ning maailmarekordiomaniku Kairit Olenko premeerimiseks,“ ütles abilinnapea Mihhail Kõlvart.
Allikas : Tallinn.ee

h1

Pronksmedal odaviskes!

08/04/2013

Odaviske Pronks:)DSC_5121Viimane võistluspäev on läbi ja autasuks pronksmedal odaviskes. Odaviske finaal pole kurtide Olümpial kunagi nii kõrgetasemeline olnud, kus kõik medalinaised viskavad 45 meetri kanti. Enesetunne oli kogu võistluspäeva hea, väljaarvatud tõkkejooksu finaal, kuhu tuli joosta ilma soojendusjooksudeta otse odaviske sektorit. Selge on see, et edaspidi niimoodi risti alasid teha ei ole mõtet. Põhimõtteliselt olin 1 tund juba kuuma päikese käes odasektoris võistlenud kui kiirustades otse tõkkejooksu pakkudele tuli minna. Käes värisesid ja suht suur väsimus oli sees. Tänu sellele pidin ka eelviimase katse kiirustades tegema ja viimase katse üldse vahele jätma odas.  Soojenduskatsed odaviskes läksid üle kivide ja kändude, paar normaaalset odakaart sai visatud, teised katsed köik olid suhteliselt tühjad, ei saanud jõudu odasse suunatud kuidagi. Esimene katse 41.67 ja märk maas. Taipeilanna viskas kohe 44.13 esimese katse tulemuseks ja võitja austraallanna 40.56m. Teise vooru viseteks võtsin uue oda ja suhteliselt normaalse viskega 44.83, viimaste aastate parim tulemus. Sellega olin ka hetkel liider. Ainukesena üllatas japanlanna Takahashi 43.20m viskega, kes tõusis kolmandale kohale. Kolmanddas voorus aga taipei esindaja virutas 45.20 ja läks omakorda mööda. Minu 2 ja kolmas katse olid tehniliselt ikka väga viletsad. Peale kolme vooru tundus, et suurim konkurent on ikka taipeilanna ja võibolla ka japanlanna võiks veel midagi korda saata, aga kõik oli alles veel ees. Kellegil põhimõtteliselt enam korralikke odakaari lendu ei õnnestunud saata, kahjuks ka minul mitte ja nagu teate pidin viimase katse üldse vahele jätma. Kui oli jäänud 4 viimast viskajat viimases voorus ja ise seisin juba tõkete stardipakkudel virutas kunagine Melbourne Olümpiamängude võitja austraallanna Amy Lea Mills vägeva 45.98m. maailmarekord jäi ainult 22cm kaugusele. Treeneri sõnul vaatas ta juba alguses kartliku pilguga tema poole, et kui korra õieti sisse viskab tuleb hea tulemus, minu kahjuks see tal ka õnnestus viimases voorus:) Kõige rohkem on kahju sellest, et ei suutnudki tegelikult oma õigeid võimeid kudagi realiseerida kuna tehnika oli nii ligadi-logadi laiali. Jõu ja kiirusnäitajad pole varem kunagi nii head olnud kui praegu, aga mida ei ole, see on õige tehnika. Teine asi mis hirmasti segaas oli pabin tõkkejooksu pärast, kas jouan ja kuidas jõuan, saanudki tegelikult korralikult ainult odale keskenduda, ainult need esimesed kaks katset. Seega tulemusega olen rahul, aga väga oleks tahtnud teada kaugele ma oleks suutnud normaalse tehnikaga visata. Eks sellepärast peab edasi harjutama, et teada saada, milleks ma tegelikult võimeline olen. Eesmärk on  aga omale kristallselge – vähemalt 47m ja uus maailmarekord.

Tõkkejooksust niipalju, et totaalne pettumus. Ei suuda enam neid elemente ja tehnilise nüansse ära teha, mis enne oli käkitegu. Ega hüpates ja karates tõkkeid ikka ei jookse, ega muidu ala nimetus ei ole tõkkejooks. Eks oma rolli mängib ka vähene tehniline koostöö treeneriga, kuna elame erinevates riikides. Olen arvatavasti peale mönda oma tugevaid jalapõrutusi tõkete peal ettevaatlikuks muutunud ja vale tehnika sisse harjutanud. Tõketes siis selle aasta parim aeg 14,92 kuid sellest ei piisanud enamaks kui viies koht. Kahjuks joosti ka kunagise suurima konkurendi poolt üle minu maailmarekord 14,39. Uueks maailmarekordiks märgiti ukrainlannale 14,20 , kes esikoha võitis USA tõusva tõkkejooksu tähe ees kuue tuhandikuga. Ajad siis Shapoval 14,203  ja Vandermuelen 14,209. Kolmas koht läks Hiinasse Tai Sayun 14,56 sek. Neljas Suurbritannia Rebecca Zelic´ule, kes finisiruudustikus mööda jooksis 14,85 sek. Sellega, siis Sofia Olümpia ka eestlaste jaoks lõppes, võites kokku 3 medalit. Saime siis kogu komplekti, Emilija kuld ja mina hõbe ja pronks 🙂

Tänan siinkohal veel palavalt kõiki Toetajaid, Abistajaid, Sponsoreid, Peret, Treenereid, Massööre, Arste kes mind igati alati aitasid ja kannustasid. Suur kummardus minu poolt Teile, ilma Teieta poleks see õnnestunud, tegime koos ajalugu.

Tagasi jõuame Eestisse esmaspäeva öösel kell 23.59